Pea katkematult üle 70 aasta tootmises olnud Defender on läbi aegade olnud üks ikoonilisemaid ja edukamaid maastureid turul. Esialgu oli mudel Land Roveri valikus ainuke, mistõttu puudus sellel põhimõtteliselt nimi. Defenderi nime sai mudel aga alles üheksakümnendate algul, sest Land Rover tõi turule uue mudeli Discovery. Defenderi alternatiivideks on näiteks Ford Bronco, Jeep Wrangler, Mercedes-Benzi G-klass ja miks mitte ka Suzuki Jimny.
EELISTAD PIKEMAT DEFENDERIT?
EELISTAD PIKEMAT DEFENDERIT?
Defender on saadaval kahe erineva pikkusega, nimedega 90 ja 110, mis esindavad vastava versiooni telgede vahe tollides, ja seda juba kaheksakümnendatest. Disain püsis väga sarnane esialgse mudeliga kuni 2016. aastani. Pärast nelja-aastast pausi avalikustati 2020. aastal aga kaasaegse välimuse ja tehnoloogiaga uuenenud Defender. Demosõiduki puhul saime testida Defender 90-t.
Ninaosa on kujult ümar, kuid jõuline välimus annab mudelile tõsise ja läbitungiva pilguga ilme. Kapott on eelkäijatele omaselt keskelt kõrgem, kuid kui vanadel Defenderitel lisasid kapoti äärtele võlu funktsionaalsed õhuavad, on värskel Defenderil nende asemel vaid tekstuuriga plastikpaneelid. Esituled on tehniliselt jäetud ümmargusteks, kuid omavad stiilsemat ja minimalistlikumat päevatulede disaini. Paremaks maastikuvõimekuseks on ninaosa ratastest eespool lühike ja kõrge, mis võimaldab kõrgeima vedrustuse seadistuses ülessõitu ligi 38-kraadisest nurgast.
Külje proportsioonidelt on Defender 90 pikemast 110-st isegi veidi viisakam, aga praktilisuselt on kaheukseline mudel omajagu ebamugavam. Disainilt jätab Defender kandilise mulje, kuigi paneelidel pole praktiliselt ühtegi eraldi silmapaistvamat kerejoont. Musta värvi all tundub Defender veel eriti salakaval ja kõikvõimas, millele viitab ka Bondi filmiseeria värskeima osa reklaam demosõiduki küljel. Lahedate lisadena on esitiival funktsionaalne õhuava ning tagareisijate peade kohal ikoonilised piklikud aknad, mis aga ei kompenseeri tagapingi külgakende keskele paigutatud katteid. Kliirensit on mudelil maksimaalselt 291mm ning teljevahe võimaldab 90-ne puhul ületada 31-kraadist tippu.
Lisaks suurtele rattakoobastele pakutakse Defenderile ka päris laiaulatuslikku veljevalikut, mis algab 18-tollistest valgetest terasvelgedest ning ulatub 22-tollisteni uhkeima varustusastme korral. Selle mudeli puhul võiks isegi öelda, et kõige linnamaasturlikuma ilme jaoks tasub valida kõige suuremad veljed, kuid muda ja liiva sees müttamiseks on ka demosõidukile paigaldatud 20-tollised juba kriimustustele liiga haavatavad.
Tagakülje põhinumbriks on paremale avaneva ukse külge paigaldatud varuratas, mis ikka igal õigel maasturil olema peaks. Tagatuled on ruudukujulised, kuid ümarate nurkadega, ning omapäraselt ka mitmetasandilised. Põrkerauad on jõulise disainiga ning kontrastiks on natukene lisatud ka halli tooni. Kõrge stange alt paistavad ka kaks reaalset väljalaskeotsa ning demosõidukile oli lisavarustusest valitud ka elektriline veokonks.
Sarnaselt välimusele on ka salong täiesti omal tasemel vastupidav ja tugev, kuid samaaegselt on Defenderi interjööri tehnoloogia ja kvaliteet võrreldav preemiumklassi linnasõidukitega. Seega salongis viibides on isegi raske valida, kas mudeliga peaks sõitma poriste riietega metsa või ülikonnas teatrisse. Kvaliteeditaset kinnitas ka tähelepanek, et paneelid ei hakanud plärisema isegi valjult bassirohkeid lugusid esitades.
Ruumi on lühikese kerega Defenderis täitsa korralikult. Esireas leiavad mugava asendi igas pikkuses sõitjad, aga tagareaga on kaks probleemi, mis igapäevasõiduki puhul häirida võivad. Esiteks ikkagi see tahapinki pääsemine, mis on täiskasvanud inimestele paras piin, sest mudel on kõrge, esiistmed ei liigu piisavalt ettepoole ning kõige lõpuks peab veel ootama, kuni elektriiste liikumist lõpetab. Teiseks on tagapingis põrand üllatavalt kõrgel, mistõttu meenutab asend istumise asemel hoopis kükitamist, mis pikkade teekondade puhul väsitada võib. Pearuumi üle aga viriseda ei saa. Tasub ära mainida, et Defender 90 on saadaval ka kuuekohalisena ning 110 seitsmekohalisena.
Nahast istmed on suured ja pehmed, kuid liiguvad piisavalt, et igas mõõdus reisijad endale mugava asendi leiaksid. Standardvarustuses elektrilised ja soojendusega ning lisana on saadaval ka jahutus.
Kõige vähem pagasiruumi on Defender 110-l seitsme istekoha korral, mil viimase rea selja taha mahub vaid 231 liitrit pagasit. Samas kui 110-ne tagumiste istmeridade seljatoed alla lasta konkureerib mudel juba väikebussidega, sest ruumi on koguni 2233 liitrit. Testitud 90-s on ruumi viie istekoha korral 397 liitrit.
Multimeedia näol asetseb armatuuril 11.4-tolline puutetundlik väga hea resolutsiooniga ekraan. Nii riist- kui tarkvaraliselt on tegemis väga stiilse ja kasutajasõbraliku lahendusega. Süsteemi graafika on elegantne ja minimalistlik ning menüüde asetus ja navigeerimine loogiline. Saadaval on ka Android Auto ja Apple Carplay, mis töötavad kahjuks vaid kaabliga. Üldiselt võib aga öelda, et üks parimaid süsteeme. Proovisõiduautole oli lisavarustusest lisatud elamusi pakkuv Meridian™ helisüsteem, mis ka valju helitaseme korral suurepäraselt muusikat esitas.
Multimeedia all on pind, millel asetseb käigukang ning paneel erinevaid nuppe sõiduki ja kliimaseadme sätestamiseks. Lahendus näeb igati viisakas välja ning kasutamine on imelihtne ka sõidu ajal. Helitugevuse rullik on loogiliselt asetatud kõrvalistuja poole, eeldades, et juht kasutab selleks roolipealset rullikut.
Defenderi näidikutabloo on täisdigitaalne ning koosneb klassikalise asetusega 12.3-tollisest ekraanist. Ka see süsteem on tarkvaraliselt stiilipuhas ning veidi on jäetud juhile ka valikuruumi, et kui palju ja millist infot pidevalt kuvada. Vaadete hulgas on erinevad kellade asetused, aga ka üle ekraani ulatuv navigeerimine. Lisavarustuses pakutakse mudelile ka HUD-kuvarit.
Roolist kinni võttes on lausa tunda, kui tugeva masinaga on tegemist. Suur rool on mõnusatest materjalidest ning suurele autole omaselt raske, et käsitsemine täpne oleks. Roolipealsete nuppude kuju võiks olla automaatseks kasutamiseks veidi reljeefsem, aga üldiselt pole see nii suur probleem. Asetus on aga loogiline, sest vasakpoolsed nupud juhivad multimeediat ja näidikutablood ning parempoolsed juhiabilisi ja roolisoojendust.
Defender on saadaval koguni kümne erineva jõuallikalahendusega.
Diiselmootorite hulgas on kaheliitrised võimsustega 147 ja 177 kW. Kolmeliitrised diiselmootorid arendavad 183 ja 221 kW, kuid kui soovida madalamat kütusekulu pakub Land Rover ka kolmeliitrise diiselmootori ja elektrimootori jõudu siduvaid mahehübriide, mis arendavad 147, 183 või 221 kW.
Bensiinimootorite valik algab kaheliitrisest, mis arendab 221 kW, jätkub kolmeliitrisega, mis mahehübriidina 294 kW arendab ning Defenderi lipulaevaks on viieliitrine V8 asetusega mootor. Viimane arendab lausa 386 kW ja 625 Nm momenti. 110-le ehk pika kerega mudelile on saadaval ka 297 kW arendav kaheliitrise bensiinimootoriga pistikhübriidi lahendus.
Kõik Defenderid on nelikveolised ning jõud kantakse ratastesse läbi 8-käigulise automaatkasti.
Demoautoks oli kolmeliitrise diiselmootoriga Defender 90 mahehübriid, mis arendab 183 kW. Land Roveril on tõsiselt õnnestunud mudel, mis mugava asfaldil sõidu kõrval ka maastikul hiilgab. Vedrustus on pehme, kuid võimaldab tajuda kere ja rataste käitumist pinnastel. Kitsastes kohtades aitavad hea nähtavus salongis, suurepärane 360-kraadine kaamerasüsteem ning 6-meetrine pöörderaadius. Tavaliste rehvidega ei teki isegi liivakarjääris sõites tunnet, et mudel kuidagi hätta oleks jäämas. Jõudu on mootoril piisavalt ja elektroonika teeb imehead tööd, et masinat igast situatsioonist läbi vedada. Kõikide tehnoloogiliste abilistega on Defender väidetavalt võimeline läbima lausa 45-kraadise nõlva, mis tundus väga usutav peale meie testimist ligi 35-kraadisel looduslikul kallakul, kust Defender praktiliselt pidamist kaotamata üles sõitis.
Kõige selle maastikuvõimekuse kõrval on Defender ka uhke ja mugav nii-öelda linnamaastur. Mootoril on jõudu hoo kogumiseks, käigukast on kiire ja vedrustus mõnusalt pehme. Kiiremates kurvides tekitab küll natuke ebakindlust tuntav kaldumine, aga sellest tulenevalt pole jällegi vaja elamuste jaoks suuri kiiruseid ning kui arvestada mudeli tõelist otstarvet, on Defender siiski üllatavalt konkurentsivõimeline ka ainult linnateedele loodud maasturitega.
Defenderi juhiabiliste hulgas on adaptiivne püsikiirusehoidja, pimenurga ja tagumise ristsuunalise liikluse jälgimine, 360-kraadine kvaliteetne kaamerasüsteem koos digitaalse tahavaatepeegliga, liiklusmärkide tuvastus, reahoidmine, automaatsed kaugtuled ja kallakult laskumise abifunktsioon.
Kõige selle luksuse pärast jääb tunne, et Defenderit tuleks tegelikult võtta ikkagi kui linnamaasturit. Aga mitte sellepärast, et ta maastikul hakkama ei saaks, vaid seetõttu, et turul on odavamaid maastikusõidukeid, kuhu saab mudaste saabastega veidi kergema südamega sisse ronida. Muidugi, kui on raha mitme sõiduki jaoks, võib seda kaaluda ka ainult maastikusõidukiks, aga reaalsuses on Defender liialt uhke auto, et sellega vaid metsloomade seltsis aega viita.
Kõige selle luksuse pärast jääb tunne, et Defenderit tuleks tegelikult võtta ikkagi kui linnamaasturit. Aga mitte sellepärast, et ta maastikul hakkama ei saaks, vaid seetõttu, et turul on odavamaid maastikusõidukeid, kuhu saab mudaste saabastega veidi kergema südamega sisse ronida. Muidugi, kui on raha mitme sõiduki jaoks, võib seda kaaluda ka ainult maastikusõidukiks, aga reaalsuses on Defender liialt uhke auto, et sellega vaid metsloomade seltsis aega viita.
Hind alates: 57 800€
Testitud mudeli info:
– €
Mootoribensiin
3.0 l
183 kW
8.8 l/100km
Nelikvedu
8-käiguline automaat
Max 188 km/h
0 – 100 km/h: 8.0 sec