2010. aastal tutvustas Volkswagen maailmale oma uut maastur-kastikat nimega Amarok, mis pikapina kaudseks järeltulijaks 20. sajandil toodetud Tarole. Amaroki nimi tuleb Inuittide religioonist ning viitab suurele hundile. Esimest generatsiooni tootis Volkswagen koguni kümme aastat, aastani 2020, kuid seejärel lõi Saksa autotootja käed hoopis ameeriklasest Fordiga ning mudeli teine generatsioon rajati sarnaselt Ford Rangerile viimase T6 platvormile. Lisaks vennasmudelile on Amaroki alternatiivideks näiteks Toyota Hilux, Jeep Gladiator, KGM Musso ja Isuzu D-Max.
Olenemata aga sellest, et teise generatsiooni Amarok visuaali varjus tehniliselt Ford, pole Amaroki ja Rangeri vendlus aga visuaalselt ilmselge ning Amarok näeb siiski küllalt Volkswagenlik välja. Mõõtudelt on Amarok oma vennasmudelist mõni millimeeter kitsam ja lühem, olles seega veidi suurem kui Toyota Hilux, kuid omajagu lühem näiteks Jeep Gladiatorist. Esimesest generatsioonist on uus mudel pikem ja kõrgem, kuid kitsam. Standardis saab Amarok valge värvkatte, kuid lisavarustuses leidub seitsme valiku hulgas veel kolm mustvalget varjundit, kaks sinist tooni, punane värv ning ka demoautot katnud helebeež kõrbevärv.
Amaroki ninaosas loob küllalt reljeefse kapoti ees kõige Volkswagenlikuma ilme veidi Touaregilik kuusnurkne iluvõre, mille ülemistes nurkades igati hea valgustavuse ning stiilipuhta sisedisainiga esituled. PanAmericana varustuse puhul jätkub mustade disainpaneelide näol iluvõre visuaalselt justkui robustse ja maasturliku ilmega põrkerauanigi, kus omakorda äärtel aerodünaamika elementide imitatsioonid ning udutuled. Kokkuvõtlikult on Amarokil väga Volkswagenlikult rahva- ja tööautolik ning nägus ninaosa.
Kerejooned, elementide lahendused ja siluett on Amaroki ja Rangeri külgedel isegi praktiliselt identsed, kuid tänu Amaroki omajagu kandilisema kontuuriga rattakoobastele ja tööautoliku ilmega toruraamile kaubavoodi ümber pole masinate ühine suguvõsa isegi kiirel inspektsioonil ilmselge. Tervikuna näeb uus Amarok siiski küljelt suhteliselt Volkswagenlik välja ja PanAmericana varustus saab ka ustele stiilsed varustusele viitavad kleebised. Kliirensit on Amarokil 23 sentimeetrit, mis koostöös kuni 88-sentimeetrise esiülendi ja 1.2-meetrise tagaülendiga võimaldab mudelil sõita üles kuni 30-kraadisest nurgast, üle kuni 21-kraadisest tipust ja maha kuni 26-kraadisest nurgast.
Veljevalikus pakub tootja mudelile kolme erinevat valuvelje disaini, mis 18- või 20-tollised. 18-tollised on identsete kujude, kuid erinevate värvilahendustega, ning 20-tollised veidi omanäolisemad ja heas mõttes robustsemad. Demoautol olid all mustad 18-tollised.
Vennasega on Amarok kõige sarnasem tagaosas, kus sarnaselt Rangerile on Amaroki tagaosa külgedel püstised tagatuled ning küllaltki reljeefsel kaubavoodi luugil suurelt süvistatuna mudeli nimi. Robustsust ja tugevust lisab korralik väljaulatuv põrkeraud ning tagumise ülendi alt paistab tagumise veotelje taga ka varuratas. Mootori väljalase on põrkeraua taga peidus. Tervikuna paneb Amaroki tagakülg üldisele tööautolikule ilmele väga kohase ja viisaka punkti.
Erinevalt välisdisainist on aga salongi poolel Amaroki ja Rangeri vendlus praktiliselt hetkega ilmselge. Püstise asetusega multimeedia, uste käepidemetese integreeritud ukselingid ning Fordi käigukang on vaid üksikud näited mitmetest kattuvatest elementidest. Õnneks on aga elemente siduvate paneelide disaini siiski veidi muudetud ning päris identsed mudelite salongid välja ei näe, kuigi kasutajakogemuselt viimast kuidagi negatiivseks tegelikult pidada ei saakski, sest mõlema venna salongid on tervikuna nägusad ja kasutajasõbralikud. Kahjuks pole Rangerilt Amarokile jõudnud aga laepaneelil paiknenud innovaatilised ühendamata auxiliary lülitid, mis võimaldavad esimesel erinevaid väliseid lisasid olemasolevate nuppude külge ühendada. Olenemata salongi alumisel poolel esinevast odavamast plastikust on üldiselt materjalide valik meeldiv ning ka ehituskvaliteet suhteliselt tasemel.
Amaroki istmed on pigem jäikade polstritega, kuid pakuvad tervikuna mugavat ja toekat linnamaasturlikult püstist ja kõrget asendit, mis ei väsita ka pikematel sõitudel. Elektrilise reguleerimise ulatus võimaldab mugava asendi leida igat kasvu sõitjatel ning istmed hoiavad piisavalt reljeefsete küljetugedega ka reisijaid piisavalt hästi paigal. Vaid istmepõhi võiks veidi pikem olla. Mugavusfunktsioonidest on istmetele saadaval soojendus. Tagareas on istmed pehmemad, tasapinnalisemad ja püstisemad, pakkudes ühe kastika teise rea istmete kohta siiski oodatust meeldivamat asendit.
Ruumi on Amarokis nõnda, et juhipoolel mahuvad kahemeetrise seljataha vaid keskmisest lühemad reisijad, kuid kaasreisija poolel mahuvad üksteise taha põhimõtteliselt ka kaks kahemeetrist. Laiuses saab mudel hakkama ka kolme täiskasvanuga ning pearuumi on igal istekohal kahemeetristest pikematelegi. Atmosfäärilt kombineerib PanAmericana varustuses Amaroki salong maitsekalt maasturlikkust, tööautolikkust ja kerget sportlikkust. Pruunikad ussinaha imitatsioonid lisavad veidi safari hõngu ja visuaalne tahtlik robustus töökindlust ja universaalsust. Tervikuna on Amaroki salongis oodatust meeldivam ka maanteekilomeetreid seljatada. Esemete hoiustamiseks on Amarokis oodatust väiksemad uksetaskud, juhtmevaba telefonilaadijaga tasku konsooli eesotsas, topsihoidjad käetoe ees, pigem väike käetoe alune laegas, suhteliselt suur kindalaegas, arvestava mahutavusega laegas viimase kohal ja prillitoos laes. Tagumine rida saab samuti väiksed uksetaskud ja topsihoidjatega käetoe.
Kaubavoodit on teise generatsiooni Amarokil rattakoobaste vahel umbes 1.2 x 1.6 meetrit ehk umbes kaks ruutmeetrit, mille tulemusel mahub voodile teoreetiliselt ka kaks standardset euroalust. Massi lubab Volkswagen voodile asetada kuni 1.1 tonni. Voodile lisavad praktilisust haagid seintel ja joonlaud luugi äärel ning luugile on saadaval ka pagasikate. Veidi tülikas on aga kaubavoodile ligi pääsemine, milleks vaja kas otse kõrgele luugile astuda või mööda tagumisi rehve üles ronida, sest astet otseselt üles astumiseks mudelil pole.
Interjööri kõige Fordilikumaks elemendiks on Amaroki armatuuril paiknev 12-tollise püstise asetusega multimeedia puuteekraan, mis kenasti reisijate käeulatuses ja vaateväljas. Riistvaraliselt on süsteem terava ekraaniga, kuid saaks opereerida omajagu kiiremini ja sujuvamalt. Tarkvaraliselt teadagi Volkswagen püstiseid ekraane enda mudelites ei kasuta, mille tulemusel jookseb Amaroki multimeedias Fordi tarkvara, mis saanud Saksa autotootja stiiliga visuaalse katte, mille tulemusel ikoonid ja visuaalid Volkswagenlikud, kuid kasutajakogemus veidi Fordilik. Peamised funktsioonid on aga olenemata sellest siiski väga lihtsasti leitavad ning kasutatavad ning üldist kogemust ei sega kuigi palju ka üksikud veidrused täpsemates seadetes. Ekraani alt leiame ka paar füüsilist kiirteenuppu ning helitugevuse rulliku, mille sisu ei keerle ebavolkswagenlikult ümbrisega kaasa. Helisüsteemi osas oli demosõiduk varustatud uhkeima võimaliku Harman Kardon 640-vatise süsteemiga, mis helitugevuse tipu poole kaotab küll veidi kvaliteeti, kuid on ühe kastika kohta läbivalt suhteliselt puhta ja dünaamilise esitusega. Erinevalt aga oma vennasest, millel füüsiline kliimapaneel, on Amarokis kõik kliimaseadme sätted integreeritud multimeediasse, mis Amaroki otstarbe ja multimeedia püstise asetuse tõttu vaieldamatult kasutajavaenulikum lahendus, kui füüsilised rullikud. Õnneks on aga kliimamenüü siiski suhteliselt loogilise ja selge ülesehitusega ning salongi õhutemperatuur ja istmesoojendused ka pidevalt ekraani alläärel ligipääsetavad.
Sõiduandmeid kuvab Amarokis juhile armatuuri süvistatud 12.3-tollise ekraaniga täisdigitaalne näidikutabloo, mis kenasti läbi rooli ava nähtav ning kaitstud ka välise valguse peegeldumise eest. Riistvaraliselt on süsteem terava ekraani ja kiire opereerimisega. Tarkvaraliselt on süsteem jällegi vähemalt visuaalselt igati Volkswagenlikult stiilipuhas ja klassikaline, toetudes oma peamisel vaatel kahele analoogstiilis kellale äärtel, kuid ülesehituses ja kasutajakogemuses reedab end kohati jällegi Fordi hing, mis pole aga otseselt negatiivne aspekt. Ekraani tsentris on kellade vahel valikus tervelt kaheksa erinevat infovaadet, kus läbivalt kõik vajalikud andmed lihtsasti leitavad ja üheselt mõistetavad, ning lahedalt on ka Amaroki 3D-mudel erinevaid vaateid ja sõidurežiime vahetades ekraanile liikuma animeeritud, just nagu Rangeris.
Juhtimiseks on Amarokil aga klassikalise väljanägemisega Volkswageni kolmekodraline, mis igati paraja läbimõõduga ning kvaliteetselt kokku pandud meeldivatest materjalidest. Mudeli rool näeb visuaalselt kena välja ning tänu ergonoomilisele disainile võimaldab erinevaid käsitsusviise ja püsib ka kindlalt käte vahel. Kuigi tänaseks on Volkswagen juba kõikidel uutel mudelitel lubanud tagasi tuua füüsilised nupud, sai õnneks ka enne lubadust turule jõudnud Amarok siiski roolile päris nupud, mis vastava töölooma iseloomuga mudeli puhul kohe eriti tähtsad. Tõsi, Volkswagen on oma rooli kodaratele paigutanud küll keskmisest rohkem funktsioone, kuid tänu selgetele reljeefsustele ning loogilisele asendiplaanile on nuppe siiski lihtne kasutada ka sõidu ajal. Vasakpoolsed kontrollivad juhiabilisi, parempoolsed näidikuid. Amaroki rooli tagant me käigulabasid ei leia, kuid roolile on saadaval soojendus.
Mootori poolest on teise generatsiooni Amarok Eestis saadaval vaid ühe kolmeliitrise diislit tarbiva Fordi V6-mootoriga, mis arendab 177 kilovatti võimsust ja 600 njuutonmeetrit pöördemomenti. Käigukastiks on Amarokil sarnaselt Rangerile 10-käiguline automaatkast ning jõud jõuab loomulikult kõigi nelja rattani. Sajani kiirendab kuni 3.3-tonnise täismassiga Amarok 8.8 sekundiga ning suurimaks kiiruseks saavutab mudel 180 km/h. Keskmiseks kütusekuluks lubab tootja veidi enam kui 10 l/100km.
Nimetatud kolmeliitrise diiselmootori puhul on tegemist Amarokile igati piisava jõuallikaga. Mootori tõmme on diiselmootoritele omaselt juba madalatelt pööretelt suhteliselt tugev ning ulatub jõuliselt ka maanteekiirusteni, mis tagab jõu poris sumbates ja maanteedel vurades. Kiirendus pole küll otseselt sportlik, kuid siiski läbivalt sujuv ja tugev, ning üldiselt saab ajam Amaroki suuruse ja massiga väga edukalt hakkama. Samuti teeb see kolmeliitrine üllatavalt meeldivat häält, kuid pole iseloomult just kõige reageerivam. Üldkogemust viimane aga kuigi palju ei mõjuta. Käigukastiks on Amarokil Fordi 10-käiguline, mis tõenäoliselt oma käikude rohkuse tõttu pole küll kuigi kiire kast, kuid opereerib ühe kastika mõistes siiski piisavalt kiirelt ning ka igati sujuvalt. Mootori jõudluse põhjal on raske kinnitada, kas tal ka tegelikult kümmet käiku vaja on, kuid sellisel juhul on vähemalt pea igaks tegevuseks õige käik olemas, tänu millele saab mootor opereerida läbivalt optimaalseimas olukorras. Samuti saab automaatrežiimis käikude arvu nii-öelda piirata, määrates käigukangilt kõrgeima võimaliku käigu, millest süsteem ise üle ei lähe.
Erinevateks sõiduoludeks on Amarokil kuus erinevat sõidurežiimi (Normal, Eco, Tow/haul, Slippery, Mud/Ruts, Deep Snow/Sand) ning aeglustiga varustatud nelikvedu (2H, 4A, 4H ja 4L), millel omakorda tagumine diferentsiaal eraldi manuaalselt lukustatav, mille kõige tulemusel on Amarok üks igati võimekas tööloom. Piisava kliirensi ja nelikveo koostööl liigub Amarok maastikul väga ettearvatavalt ja kontrollitavalt, tänu millele on temaga juba esmakohtumisel väga lihtne ja lõbus sõita. Mudeli nelikvedu oskab jõudu väga edukalt edasi liikumisse kanda ning üldiselt suudab Amarok kõigest mõistlikust väga muretult läbi või üle minna. Meie varakevadisel testperioodil sai Amarok suuresti läbi külmunud pinnasel aga tegelikult ka tagaveolisena igati edukalt hakkama. Sarnaselt Rangeris kogetule pole aga ka Amarok oma suuruse tõttu tegelikult parimas kuues eriliselt tehnilistel radadel vaid kõige kodusemalt tunneb masin end poristel metsateedel, karjäärides ning kruusateedel, kus saab Amarokiga suhteliselt enesekindlalt ja stabiilselt ka oodatust kõrgemaid kiiruseid arendada. Võrreldes Ranger Raptoriga pole Amarok küll nõnda suure ja tankiliku iseloomuga, kuid olenemata sellest annab mudel suure ja tugevana juhile suhteliselt palju julgust ja enesekindlust, mille tulemusel võib kohati olla raske hinnata masina reaalset piiri. Sarnaselt aga vennasele käitub Amarok maanteedel ja linnateedel suurepäraselt, tänu millele ei pea teda metsaserval välja vahetama. Olenemata oludest võimaldab Amarok kõik abilised välja lülitada, mille tulemusel saab temaga tagaveolises seadistuses ka suhteliselt lihtsalt külglibisemist harrastada.
Amaroki vedrustuse arendamisel on selgelt arvestatud pagasiga kaubavoodil, sest tavaoludes on mudeli vedrustus, just nimelt tagumisel teljel, lausa veidi häirivalt jäik, mille tulemusel mudeli tagumine pool konarlusi ja künnised ületades suhteliselt põrkav ja põrutav. Kahjuks pole Amaroki vedrustus ka adaptiivne, mille tulemusel võib üksi või kahekesi liigeldes sõit pikapeale suhteliselt väsitavaks kujuneda. Kerekaldumisi kiiretes kurvides küll esineb, kuid suures pildis püsib mudel oma otstarbe kohta igati kindlalt ja kontrollitavalt teel, ning tänu jäikusele tohib teistpidi jällegi Amaroki kaubavoodile kuni lausa 1.1 tonni kaupa peale laadida.
Nähtavus on Amaroki salongist tänu suurtele akendele ja kõrgele istumisele igal suunal väga hea ning ka gabariidid paremini tajutavad kui näiteks Ranger Raptoril, kuid need aspektid ei päästa 5.3-meetrist Amaroki ligi 13-meetrisest pöörderaadiusest, mis pole loomulikult vastava pikkuse kohta tegelikult halb sooritus, kuid olenemata sellest vajab Amarok manööverdamiseks siiski keskmisest rohkem ruumi ja juhi tähelepanu. Seaduslikult minimaalsele parkimiskohale Amarok siiski pikkusega ära ei mahu. Kitsastes oludes liiklemist toetavad aga parkimisandurid, valgustid ümber auto ja 360-kraadine kaamerasüsteem, mille kaamerad kvaliteetsed ning ka mitte kuigi määrduvates asukohtades. Samuti on Amarokile saadaval osav iseparkimine ning müratase on salongis pigem madal.
Amaroki juhiabiliste hulgas on automaatne hädapidurdamine, osav reahoidmine, mis toob ka vajadusel auto turvaliselt seiskumiseni, hea valgustavusega maatriks-kaugtuled, ristsuunalise liikluse jälgimine, pimenurga andurid, liiklusmärkide jälgimine, adaptiivne püsikiirusehoidja piirikuga ning osav iseparkimine parkimisandurite ja 360-kraadise kaamerasüsteemiga. Esialgu veidi veidra ja naljakana esitab Amarok juhi tähelepanu tõmbamiseks erinevaid Fordi heliteavitusi ja -signaale.
Amaroki näol on peamiselt tegemist loomulikult ühe korraliku tööautoga, mis kombineerib ratsionaalse jõudluse, korraliku maastikuvõimekuse ja praktilisuse, kuid sarnaselt mitmetele uutele maasturitele ja kastikatele pole ka Amaroki puhul unustatud ka mugavust, kasutajasõbralikkust ja igapäevast kasutatavust, tänu millele sobib Amarok ühe universaalse põhisõidukina samaaegselt nii metsavahelistele kruusateedele, karjääridesse kui pealinnadesse.
Amaroki näol on peamiselt tegemist loomulikult ühe korraliku tööautoga, mis kombineerib ratsionaalse jõudluse, korraliku maastikuvõimekuse ja praktilisuse, kuid sarnaselt mitmetele uutele maasturitele ja kastikatele pole ka Amaroki puhul unustatud ka mugavust, kasutajasõbralikkust ja igapäevast kasutatavust, tänu millele sobib Amarok ühe universaalse põhisõidukina samaaegselt nii metsavahelistele kruusateedele, karjääridesse kui pealinnadesse.
Hind alates: 52 300 €
Testitud mudeli info:
∼65 000 €
Diisel
3.0 l V6
177 kW
10.2 l/100km
Nelikvedu
10-käiguline automaat
Max 180 km/h
0 – 100 km/h: 8.8 sec