Polestar pole küll paljudele tuttav bränd, kuid see sai tegelikult alguse juba 1996. aastal, mil asutati Flash Engineering motospordi tiim Rootsis. 2000. alguses asuti võistlema ümberehitatud Volvodega, kuni Rootsi bränd nad 2015. aastal lõpuks ära ostis. Sellest hetkest on Volvo mudelirivi kaunistanud ka sportlikumad “Polestar Engineered” mudelid. 2018. aastal avalikustas bränd aga ka esimese eraldiseisva mudeli, milleks oli kahekohaline pistikhübriidne sportkupee Polestar 1, ning vaid kaks aastat hiljem ka esimese täiselektrilise Polestar 2-e. Viimase alternatiivideks on näiteks Tesla Model 3, Hyundai IONIQ 5, Hyundai Ioniq 5 ning KIA EV6.
Välimuse osas on Polestar 2-e disainis loomulikult siiski ära tuntavad ka Volvodele iseloomulikud jooned, kuid erinevused erinevate avalikustatud mudelite, kaasa arvatud Polestar 1-e ja 2-e, vahel kuvavad, et bränd on ikkagi ka välimuslikkult iseseisvamaks kasvanud. Tänu sarnasustele on aga Polestar 2-le üle kandunud ka Volvolik stiilipuhtus ja põhjamaisus, mis hoiab kindlasti Polestari mudelite atraktiivsust ka äriklassi klientide ees. Suuruse poolest sarnaneb mudel eelnimetatud konkurentidest enim Tesla Model 3-ega, jagades seega suurusklassi veel Peugeot 408 ja Škoda Octaviaga. Seega on tegemist pigem kompaktse linnaautoga, mille keretüüp jääb kuhugi sedaani ja väikekupeemaasturi vahele. Värvivalikus pakub Polestar mudelile vaid malbeid mustvalgeid varjundeid, tumedat meresinist ja beeži.
Just nagu Volvodelgi, on ka Polestar 2-e ninaosa peategelasteks suur kaunis süvistatud kuusnurkne iluvõre, mis on sisustatud ruudulise mustriga ning mille äärtel minimalistliku haamrikujulise päevatule disainiga esituled, mis ka väga hästi teed valgustavad. Volvodest erinevalt asetab Polestar oma brändi logo aga iluvõre kohale, kapoti esiotsale. Stange alläärel kulgeb veel üle ninaosa üks musta värvi disainelement, mis seob visuaalselt aerodünaamilised elemendid äärtel ja funktsionaalse pikliku õhuava ninaosa alläärel. Mööda mudeli alläärt kulgeb ka kitsas must plastikriba, mis lisab disainile visuaalset kliirensit ja maastikuvõimekust.
Küljelt avalduvad Polestari kandiline siluett, sümmeetrilised proportsioonid ja stiilipuhutus. Siluett piirdub kummastki otsast konkreetselt vertikaalse nina- või tagaosaga ning kulgeb ka üle salongi pigem nurgeliselt, mida rõhutavad veel kandilised aknaraamid. Vinge lahendusena on küljepeeglid ilma raamita, mille tõttu liigub reguleerides terve peegli korpus. Kerejoontena on küljel rõhutatuna välja toodud esituledest tagaluugini kulgev disainjoon, mis jagab mudeli disaini astmena kaheks osaks, rattakoobaste ümber kulgevad sooned ja uste alaosasse loodud kumerad lohud. Rattakoopad on tegelikult linnaautolikult võrdlemisi kompaktsed ja tihedalt ümber rataste, kuid must plastikriba jätab neist kahjuks visuaalselt suure mulje, mis jällegi lisab mudelile maastulikkust.
Veljevalikus pakutakse 2-le kolme eri disaini, millest lihtsaim 19-tollisel valuveljel ning kaks uhkemat 20-tollisel valuveljel. Kõik valikud on omapärase ja kahetoonilise kujundusega, kuid uhkeimat eristab lihtsamatest disaini õhulisus ja kandiliste elementide sümmeetria, mis mudeli kandilise kerega hästi kokku sobib. Demosõidukil olid muide all 20-tollised, mille sarnaseid Polestar enam kodulehel ei paku, kuid mis sobivad nii suuruse kui disaini osas pea valatult mudeli alla.
Tagaküljel jätkub kandiline ja tahutud üldilme, mida võimendab vast isegi kogu välisilme üks edevaim element, milleks on üle tagaosa ulatuv tagatuli, mis keerab äärtel üles ja kujutab katkendlikku ristkülikut. Tegemist on väga stiilse ja omapärase lahendusega, mis muudab Polestar 2-e ka kaugustelt lihtsalt ära tuntavaks. Tagarataste kohalt kulgevad rõhutatud kerejooned ühinevad tagatule kohal, luues nõnda sedaaniliku pagasiluugi nurga, mis eraldab tagaakna vertikaalsest tagaosast. Stangele on samuti loodud paar tugevamat disainjoont ja reljeefsemat ala, mis annavad kõik koostöös mudelile väga kaasaegse ja põhjamaiselt modernse üldilme. Mudelile on saadaval ka elektriliselt aktiveeritav veokonks.
Sarnaselt välimusele on ka salongis kergelt tunda Volvo disaini kohalolu, kuid suures osas on Polestar ikkagi asjad enda käe järgi paika pannud, mille tulemusel on Polestar 2-l üks väga läbimõeldud interjöör, mis oma põhjamaise tagasihoidliku ja tahutud stiiliga ka eestlastele maitse järgi võiks olla. Materjalide osas on Polestar kasutanud loodussõbralikke, kuid siiski mugavaid ning kvaliteetseid materjale, mis võimendavad ka interjööri visuaalset ilu. Ehituskvaliteet on samuti hea ning kõik elemendid püsivad stabiilselt ja vaikselt oma kohas.
Olenevalt interjööri värvipalettist on Polestar 2-e istmed saadaval valge, must ja halli tekstiilkattega. Istmed ise on võrdlemisi klassikalise kujuga ja tasapinnaliste pindadega, kuid hoiavad masina sõiduiseloomu arvestades siiski reisijaid tublisti paigal. Pigem kõvad ja toekad polstrid ning toed ja kergelt püstine asend sõitjaid ei väsita, kuid esiistmete istmepõhja all on kohati tunda mingeid jäikasid konstruktsioone, mis võivad põhjustada ebamugavusi vastavalt asendile. Istmetes on küllaga reguleerimisruumi ning valikvarustuses pakutakse ka elektrilist reguleerimist mälufunktsiooniga. Samuti on saadaval istmesoojendus.
Ruumi on Polestar 2-s umbes täpselt nii palju kui välismõõtmete põhjal ka arvata võiks, ehk mahukuse poolest mudel väga ei üllata. Keskmist kasvu täiskasvanuid mahub äärmistele kohtadele kenasti neli ära, kuid pikemate sõitjate olemasolul võib ruumi kiirelt väheks jääda. Sõiduki juhi kohal on ruumi kuni kahemeetristele, sest pikematel ei pruugi roolist paremale jääda põlveruumi. Tagareas on aga rohkem piiratud suunaks pearuum, kus kahemeetristel juba pea vastu katust toetab. Jalaruumi osas on tagareas isegi veidi rohkem mänguruumi. Salongi disain loob pigem fokusseeritud ja muust maailmast eraldatud põhjamaise hubase atmosfääri, kuid säilitab rohke välise valguse ligipääsuga ka meeleoluka avaruse, mida võimendab ka suur valikuline panoraamkatus, mille esiotsa peegeldusele projekteeritakse ka Polestari logona nii-öelda põhjanael. Sellised detailidele pühendumised annavad mudelile väga komplektse ja väärtusliku üldilme. Esemete hoiustamiseks on suur kindalaegas, topsihoidjad, juhtmevaba laadimispinnaga süvis keskkonsooli eesotsas ning pigem väikesed taskud keskkonsooli külgedel, käetoe laegas ja uksetaskud.
Pagasiruumi on Polestar 2-l 440 liitrit, jäädes nõnda enamikele suurusklassi konkurentidele küll alla, kuid olles siiski veidi praktilisem väikestest luukpäradest. Väike 35-liitrine laegas paigutatakse ka kapoti alla, kus on praktiliselt ruumi vaid laadimiskaablite jaoks. Pagasiluuk tuleb standardis elektrilisena ning koos jalaviipega avamisega, mis on väga töökindel ja mugav, arvestades ka tavalise pagasiluugi avamise nupu veidi tülikat asukohta numbrimärgi süvises. Kapott seisab amortisaatoritega kenasti ise üleval, kuid ei taha kinni lükates alati sulguda, mistõttu peab seda vahel lihtsalt kinni suruma. Pagasiruumi muudavad praktiliseks suur laadimisava, reguleeritav sein pagasi organiseerimiseks, konksud, haagid ja 12V pistik. Lisaks on veidi ruumi ka pagasiruumi põranda all.
Multimeedia teavet kuvab reisijatele armatuuri keskmesse paigutatud 11.15-tolline püstise asetusega puuteekraan, mis on ilma juhi vaatevälja segamata kenasti kõikide reisijate vaateväljas ning esipingis reisijate käeulatuses. Käeulatusest välja võib jääda vaid ekraani alumine äär ning samasse kanti paigutatud helitugevuse rullik, millele piiravad veidi ligipääsu käigukang ja keskkonsooli äärtele loodud seinad. Kasutades Google’i arendatud tarkvara on multimeedia väga selge ja loogilise ülesehitusega ning isegi kui mõned funktsioonid on menüüde vahele ära peidetud, on üldpildis lahendus väga kasutajasõbralik. Viimasele aitab kaasa ka süsteemi eestikeelsus. Tänu nii-öelda Androidi kasutamisele kasutab süsteem navigeerimiseks Google Mapsi ning muusikat saab esitada ka sisse ehitatud Spotifyst. Helisüsteemi poolest oli testitud sõiduk varustatud ka valikulise Harman Kardon süsteemiga, mis esitab palasid olenemata helitugevusest võrdlemisi selgelt ja dünaamiliselt. Kliimasätted on pea täielikult integreeritud multimeediasse, kuid põhiseaded on koduekraanil alati nähtavad, mistõttu pole kasutamine liialt tülikas või segane.
Sõiduinfo kuvamiseks on Polestar 2-s paigutatud rooli taha 12.3-tolline täisdigitaalne näidikutabloo, mis on juhile läbi rooli kenasti nähtav ning tänu süvistatud asetusele ka peegelduste eest kaitstud. Just nagu multimeediagi, jookseb ka näidikutabloo Google tarkvaral, millele on Polestar peale disaininud väga kaasaegsed, minimalistlikud ja stiilipuhtad visuaalid, mis iroonilisel kombel sarnanevad kohati Apple’i iOS disainitunnustega. Süsteem ise on kiire ja selgesti arusaadav ning võimaldav vaadete ja info muutmise näol ka veidi isikupärastamist.
Juhi ette on Polestar loonud pigem suure läbimõõduga, jämeda roolirattaga ning kandilise keskosaga kolmekodaralise, mis on kokku pandud kvaliteetselt ja headest materjalidest. Rooli läbimõõt pole auto mõõtmeid arvestades küll ebaproportsionaalselt suur, kuid koostöös kokpitilikult kõrge keskkonsooliga, võib pikematel juhtidel parema põlve ruumi kohati väheks jääda. Loomulikult oleks probleem lihtsamini lahendatav konsooli poolt. Kuju poolest on rool võrdlemisi ergonoomiline ning mugavat kasutamist ei sega ka laiad multifunktsionaalsed kodarad, millel kummalgi seitse füüsilist nuppu. Vasakpoolsed juhivad adaptiivset püsikiirusehoidjat ning parempoolsed multimeediat ja näidikutablood. Roolile on saadaval ka elektriline soojendus.
Polestar pakub mudelit kolmes erinevas konfiguratsioonis nimedega Standard Range Single Motor, Long Range Single Motor ning Long Range Dual Motor. Nagu nimedki ütlevad erinevad mudelite vahel akupakkide suurused ning mootorite kogus, millest tulenevalt ka veoskeem. Ühe mootoriga mudelid on esiveolised ja kahe mootoriga variant nelikveoline.
Odavaimaks valikuks on Polestar 2 Standard Range Single Motor, millel veab esirattaid 170 kW arendav elektrimootor, mis kiirendab mudeli sajani 7.4 sekundiga ning lubab suurimat kiirust 160 km/h. 69 kWh akupakk lubab keskmise 15.2 kWh/100km energiakuluga ligikaudu 400 kilomeetrist sõiduulatust ning on võimsaima võimaliku, ehk 136 kW kiirlaadimise korral täis laetav veidi alla 30 minutiga, mille korral on laadimise kiiruseks umbes 620 km/h.
Kõige vast ratsionaalsemaks valikuks on Long Range Single Motor variant, mis saab samuti esiteljele 170 kW mootori, mis lubab kiirendust sajani 7.4 sekundiga ja maksimaalset kiirust 160 km/h. Numbrid on sarnased lihtsaima variandiga, sest 75 kWh akuga on mudel vaid ligi 40 kilo raskem 69 kWh akuga mudelist. Need 40 kilo tõstavad aga sõiduulatust ligi 100 km võrra, lubades sellel variandil keskmise energiakuluga 14.6 kWh/100km läbida akutäiega koguni 500 kilomeetrit. Võimsaima võimaliku, ehk 149 kW kiirlaadimise korral võtab aku põhiosa laadimine pool tundi, andes laadimise keskmiseks kiiruseks seega 570 km/h.
Mudelirivi tipus on aga nelikveoline Long Range Dual Motor, mis saab kummalegi teljele mootori, mis arendavad kombineeritult vapustavad 300 kW võimsust ja 660 Nm väänet. See võimaldab mudelil kiirendada sajani 4.7 sekundiga ning koguda hoogu kuni kiiruseni 205 km/h. Akupakiks on taas 75 kilovatt-tunnine, mis lubab 19 kWh/100km energiakuluga 450 kilomeetrist sõiduulatust ning on 149 kW kiirlaadijaga laetav ligikaudu poole tunniga.
Elektriautopoe demosõiduki puhul oli meie testida Polestar 2-e mudelivaliku uhkeim, ehk viimasena loetletud nelikveoline Long Range Dual Motor. 300 kW arendavad mootorid pakuvad väga kiiret, lineaarset ja sportlikku kiirendust, mis meenutab ning on suutlikkuse poolest võrreldav Teslade tasemega. Seega puht kiirendusliku poole pealt on Polestar 2 üdini õnnestunud. Pidurdamine on elektriautodele omaselt pehme ning süsteem võimaldab ka rekuperatsiooni reguleerimist, pakkudes tugevaimas asendis ka ühepedaalisõitu. Liikudes aga teiste sõiduomaduste juurde, käitub Polestar 2 olenemata raskesti määratavast keretüübist mitmes aspektis pigem maasturlikult. Vedrustus on pehmemapoolsem ning võimaldab kiiretes kurvides ka kerget kerekallet. Roolimine on suuremas osas täpne ning mõnusalt raske, kuid progressiivsuse tõttu on nullasendis justkui väike ala, kus on roolimine veidi liiga kerge ja vähetundlik. Nähtavus on ettepoole hea, kuid veidi piiratud tagaaknast. Samas täidavad need pimedad alad hea vaatega küljepeeglid. 11.5-meetrise pöörderaadiusega pole Polestar 2 küll kõige teravamini keeratav mudel, kuid kvaliteetsete kaameratega ja parkimisanduritega on manööverdamine siiski võrdlemisi lihtne. Kaamera ainsaks miinuseks on see, et standardvaateks on mudeli nii-öelda sateliitpilt, mis näiteks tagurdamiseks ei näita väga suurelt auto tagust ala.
Polestar 2-e juhiabiliste hulgas on automaatne hädapidurdamine, adaptiivne püsikiirusehoidja, liiklusmärkide tuvastus, kiirusepiirik, pimenurga jälgimine, sõidurea hoidmine, parkimisandurid igal küljel ja 360-kraadine kaamerasüsteem.
Et suurte Saksa tootjate elektrimudelite kõrval oma turuosa leida, on Rootsi väiketootja loonud ühe väga omamoodi, kuid siiski võrdväärse elektriauto, mis sobib neile, kes soovivad massist veidi eristuda ning naudivad põhjamaist disaini ja hubasust. Praktilisuse poolest saab Polestar 2 tõenäoliselt hakkama ka pereautona ning sõiduomaduste ja võimekuse poolest sobib ka maakondade vahel reisimiseks. Tegemist on ühe läbimõeldud komplektiga, mille olemasolu teadmine jõuab loodetavasti ajapikku ka laiema rahvani.
Et suurte Saksa tootjate elektrimudelite kõrval oma turuosa leida, on Rootsi väiketootja loonud ühe väga omamoodi, kuid siiski võrdväärse elektriauto, mis sobib neile, kes soovivad massist veidi eristuda ning naudivad põhjamaist disaini ja hubasust. Praktilisuse poolest saab Polestar 2 tõenäoliselt hakkama ka pereautona ning sõiduomaduste ja võimekuse poolest sobib ka maakondade vahel reisimiseks. Tegemist on ühe läbimõeldud komplektiga, mille olemasolu teadmine jõuab loodetavasti ajapikku ka laiema rahvani.
Hind alates: 48 000 €
Testitud mudeli info:
69 900 €
Elekter
300 kW
19 kWh/100km
Nelikvedu
Max 205 km/h
0 – 100 km/h: 4.7 sec