Linnamaasturite edu valem on küll käesoleval sajandil toonud teedele ka erinevaid inseneeria imesid ja füüsikaseadusi eiravaid gigante, kuid arvestatava osa tootjatest on see trend suunanud siiski mudelirivi kõrgemaks, praktilisemaks ja ratsionaalsemaks kujundamise teekonnale. Samale rajale on aegamisi jõudnud ka Alfa Romeo, kes on temperamentsete ja emotsioonikate Giulia ja Stelvio kõrvalt asunud looma nii-öelda rahvaautosid, mis rajatud Stellantise universaalsetele platvormidele. Esimeseks selliseks oli 2023. aastal teedele jõudnud Tonale ning 2025. aastal toodi turule pesamuna Junior, mis jagab põhja mudelitega nagu Peugeot 2008, Opel Mokka ja Jeep Avenger. Junior kusjuures avalikustati esialgu nimega Milano, ent kuna liikuri tootmine polnud planeeritud Itaaliasse, keelustas riigi valitsus mudelil Alfa Romeo sünnilinna nime kasutamise. Juniori alternatiivideks on näiteks sisepõlemismootoritega SEAT Arona, Hynudai Bayon ja Ford Puma ning elektrilised Renault Megane E-Tech ja Kia EV3.
Ühele õigele Alfa Romeole omaselt, püüab tähelepanu uus Junior esmajärgus visuaaliga, mis seob oma kauni, omapärase ja eristuva terviku sees elemente nii tootja pärandist kui sihist. Olenemata oma kompaktmaasturlikust kerest on Junior juba küllalt kaugelt märgates äratuntavalt alfalik ning alternatiivide kõrval ta iludusvõistlusel kindlasti tähelepanuta ei jääks. Tootja mudelivalikus, nagu öeldud, on Juniori puhul tegemist valiku väikseima liikmega ning suurusklassi jagab ta kõige lähedasemalt Hyundai Bayoniga. Värvkatte saab Junior standardis valge, kuid kolme võimaliku mustvalge varjundi või beeži tooni asemel tuleks Juniorile valida hoopis särav punane või sinine pinnakate, mis aitavad mudelil hallist liiklusmassist eristuda.
Vastuliiklejaid tervitab Junior tootjale omaselt Alfa ikoonilise iluvõrega, mis kolmnurkselt esitulede vahel ja suure, põrkeraual asuva, õhuava kohal peidab endas kusjuures ka küllalt nähtavalt Alfa Romeo logo. Mudeli terava ning küllalt sportliku pilgu eest vastutavad aga maitsekalt kontuurne kapott ja esitulede sisedisainid, mis kombineerivad värskematelt eelkäijatelt tuttava kolme kaarega motiivi ja veidi vanematelt mudelitelt leitava C-tähe kujulise kaare lähenemise, mis ulatub kerepaneelidel tuledest kaugemalegi. Madalamal täidavad voolavate kerekumeruste ja mitmetasandiliselt paigutatud elementide vahel pindasid veel õhuavade imitatsioonid põrkeraua äärtel ja küllalt terav splitter.
Siluett saab Junioril alguse küllalt teravast ja kandilise profiiliga ninaosast ning kulgeb sujuvalt üle kabiini ka omapärase kontuuriga tagaosani. Musta katuse korral ulatub kerevärv mõnusalt vaid akende alumise ääreni, kuid veidi meenutab see kerevärvi ja musta katuse vaheline kontuur kujult ka Nissan Juke’i lahendust, millel samuti C-piilari juures kerevärvi teravaim nurk ja tagumiste uste integreeritud lingid. Küljel on kerejooned pigem voolavad, maasturlikkust lisab mööda alläärt kulgev must plastikala, millel aktsenti lisav punane liist, ning stiili varustuse tähis esimestel tiibadel. Veljed saab mudel 17- kuni 20-tollised ning juba küllalt madalast varustusest, nagu ka demoautol olnud 18-tollised, on disainid alfaliku stiiliga küllalt omapärased. Veloce varustus saab ka silmapaistvalt punased pidurisadulad.
Kõige tugevamalt eristub massidest aga Juniori tagaosa, mille peamiseks elemendiks üle pagasiluugi ulatuv tulede paneel, mis keerab otsad pilkupüüdvalt maa poole ning kasutab sisedisainis ka esituledes nähtud kolme kurvi motiivi. Logo asemel on tagaküljel kusjuures tootja nimi stiilselt välja kirjutatud ning muus osas lisavad omapära tiib tagaakna kohal, tugevad horisontaalsed kerejooned ja küllalt kõrge põrkeraud, mille äärtel õhuavade imitatsioonid ja punase väliskontuuriga difuusoriala piires ka reaalne väljalase. Tagumisel põrkeraual meenutab punane aktsent kusjuures veidi Hyundai N-osakonna visuaalseid panuseid.























Salongis on Stellantise eeskuju ja juured küll osaliselt funktsionaalsuse ja meedia lahenduste kaudu märgatavad, kuid tervikuna leidub ka kompaktses reisijateruumis omajagu alfalikku omapära ja stiili, ning “peugeot’lik järelmaitse” kasutajakogemust interjööris ei kahjusta. Tumedad ja looklevad pinnad, punased õmblused ja pööratud naha kasutus loovad koostöös küllalt sportlikku ja atraktiivse ilmega terviku. Materjalide osas leidub aga ka küllalt kõrgel krabisevat plastikut, ehituskvaliteedi osas võiksid osad paneelid olla veidi paremini fikseeritud ning veidral kombel oli demoauto puhul ukselink juhipoolel läikivana metallist, kuid kaasreisija poolel hoopis must ja plastist.
Istmete arendamisel on Alfa Romeo aga sportlikku aset luues küllalt kaugele läinud ning selle tulemusel saab Junior kindlasti oma klassi, kuid ka ühed terve autoturu kõige korvikamad istmed, mis oleks teretulnud ringrajaautodeski. Jäigad polstrid ulatuvad nii istmepõhjal kui seljatoel küljetugedena toetuspinnast kaugele ning hoiavad reisijaid väga tugevalt paigal ja toetavad ka head rühti. Tõsi, suuremat kasvu reisijate jaoks võivad küljetoed paikneda üksteisele veidi liiga lähedal, ent meeldiva asendi leidmise järel, mida võimaldab piisav reguleerimise ulatus, ei väsitava istmed reisijaid ka pikemate teekondade jooksul. Üldine asend on pigem püstine ja kompaktmaasturlikult kõrge. Samuti näevad need istmed korvtoolidena ka väga efektsed välja, omades seljatoes näiteks suuri avasid ning kasutades materjalidena nahka ja perforeeritud pööratud nahka. Mugavusfunktsioonidest on istmetele saadaval soojendus ning juhikohale ka elektriline reguleerimine. Teises reas on istmed omajagu pehmemad ja keskmist kasvu sõitjatele küllalt mugavad, kui soodustavad veidi kehvemat rühti pikkadele sõitjatele.
Füüsiline ruumikus on Junioris väga jäigalt defineeritud, sest jalaruumi lõpetavad konkreetselt kõvade plastikkattetega esimese rea korvistmed. Selle tulemusel mahuvad kaks keskmist kasvu täiskasvanut veel üksteise taha tehniliselt ära, kuid kaht kahemeetrist pole mõtet Juniorisse üksteise taha suruda. Pearuumi on kõikjal pikematelegi, ent kriitikat saavad uste kõrged lävepakud, mis raskendavad ligipääsu salongile. Tumedate pindade ja kergelt kokpitiliku disaini koosmõjul on atmosfäär Juniori salongis küllalt sportlik ja alfalikult hubane, ent tänu välise valguse piisavale ligipääsule õnneks mitte üleliia rõhuv. Avarust saab võimendada valikulise katuseaknaga ning öist sõitu meeleolustab maitsekate hajusvalgustega mitmevärviline miljöövalgustus, mis omapäraselt näiteks näidikutabloo ümber ja äärmistes ventilatsiooniavades. Esemete hoiustamiseks on esireas telefoni juhtmevaba laadija keskkonsooli eesotsas, liigutatava vaheseinaga sügav pesa pigem väikese käetoealuse laeka ees, keskpärase mahutavusega uksetaskud ning suur kindalaegas. Teises reas pole asju kuhugi otseselt panna.
Pagasi vedamiseks pakub Junior elektrilise luugi taga kuni 415 liitrist ruumi, mida suhteliselt sama palju kui mudeli klassikaaslastel. Sisuliselt kolme erineva põranda kõrgusega ruum on aga igati avara ligipääsu ja universaalse kujuga ning esemeid aitavad organiseeritult hoiustada lisaruum põranda all ja äärmisel juhul ka veidi kasutud kotikonksud seintel. Teise istmerea seljatoed klapivad kokku 60/40 suhtes ning laadimiskünnis on kõrgeima põranda asendi korral sisuliselt olematu.
Multimeediat kuvab kiirelt ja sujuvalt armatuuri tsentris keskmisest madalamale asetatud 10,1-tolline kvaliteetne puuteekraan, mis kenasti reisijate nähtavuses ning vabalt käeulatuses. Süsteemi tarkvara on Alfa Romeo sisuliselt muutusteta laenanud platvormivennastelt, mille tõttu on küll mõned funktsioonid ja täpsemad sätted veidi segase asetusega, kuid üldiselt kõnealune eestikeelne lahendus igati loogilise ülesehitusega, kaasaegse väljanägemisega ja lihtsasti kasutatav. Samuti võimaldab multimeedia ka koduvaate konfigureerimist ning kuni viie vaikekuva loomist, tänu millele meelepärastest elementidest ja kiirteenuppudest vaade koostatav igale maitsele. Erilistest funktsioonidest võimaldab Juniori multimeedia mängida tervelt 11 erinevat mängu. Kliimaseaded on suuremas osas asetatud füüsilisele nupuribale puuteekraani all, mille kaudu pea kõik sätted väga lihtsasti muudetavad ning vaid osadele funktsioonidele tuleb läheneda veidi pikemat teed pidi, kasutades selleks multimeediat. Speciale varustusele standardne helisüsteem kaotab ootuspäraselt helitugevuse valjenedes veidi dünaamikat, kuid esitab üleüldiselt lugusid meeldivalt kvaliteetselt ja dünaamiliselt.
Näidikutabloo saab Junior juba standardist täisdigitaalse ning 10,25-tollise ekraaniga, mis läbi rooli ava, mitte sarnaselt vennasele üle rooli, kenasti nähtav ning välise valguse eest süvistatuna ka kenasti kaitstud. Süvistus ise on kusjuures väga omapärase disaini, kuju ja väljanägemisega, omades äärtel ka miljöövalgustuse hajusvalgusteid, ent ekraan tunneli lõpus veidi igavalt ristkülikukujuline. Erinevalt multimeediast saavad näidikud aga oma tarkvara, mille konstantseteks elementideks peegelpildis opereerivad analoogstiilis kellad. Spidomeetri seier aga liigub ootuspäraselt sujuvalt, ent tahhomeetri seieri opereerimine on küllalt katkendlik. Kellade vahele annab konfigureerida kuni viis erinevat vaadet, mille tulemusel leidub taas meelepärase infoga kuva igale maitsele. Visuaalid on tarkvaras sportlikult minimalistlikud ja kaasaegsed, tänu millele ka vajalik info lihtsasti leitav.
Sarnaselt istmetele on Juniori salongi küllalt tugevaks küljeks ka tema rool. Tõsi, kui füüsilisest tugevusest rääkida, siis surve all võiks see kolmekodaraline küll koos roolisambaga veidi vähem liikuda, kuid disainilt ja kasutajakogemuselt on masina juhtpult Alfal õnnestunud. Ergonoomiline disain võimaldab erinevaid käsitsusviise, rool püsib oma proportsionaalselt väikese läbimõõduga kindlalt käte vahel ning on ka koostatud kvaliteetsetest materjalidest. Multifunktsionaalsus on aga õigustatult vennastelt laenatud, mille tulemusel juhivad füüsilised nupud paremal kodaral multimeediat ning vasakul kodaral püsikiirusehoidjat. Näidikute nupud paiknevad roolisamba kangide otstes. Lisavarustusest on roolile saadaval ka soojendus.
Sõidutehnika osas on Alfa Romeo pesamuna saadaval neljal erineval kujul, millest lahjemad kaks vedelkütust tarbivad, ent võimsamad mudelid puhtalt elektrilised. Veoskeemilt on Junior esi- või nelikveoline ning sisepõlemismootorite korral liigub jõud ratasteni läbi kuuekäigulise automaatkasti. Tühimassi on mudelil 1,3 – 1,7 tonni.
Lahjemad kaks valikut erinevad vaid veoskeemi osas, kuid kasutavad mõlemad Stellantise grupi tuttavat 1,2-liitrist kolmesilindrilist, mis arendab kerghübriidsena kuni 100 kilovatti ja 230 njuutonmeetrit. Esimesi kusjuures 3 ühikut rohkem, kui sama mootoriga Peugeot 2008-l. Veoskeemilt on nimetatud ajam, nagu öeldud, saadaval esi- ja nelikveoga ning viimasel juhul suudab Junior nullist sajani kiirendada 9,1 sekundiga, mis kusjuures 0,2 sekundit aeglasem esiveolise sooritusest, olenemata sellest, et võimsust on elektrilise lisamootoriga Q4 mudelil mõni kilovatt rohkem. Tippkiiruseks lubatakse vastavalt veoskeemile 206 – 200 km/h ning keskmiseks kütusekuluks umbes 5 l/100km.
Elektrikatest saab lahjem mudel vastavalt varustusele lisatiitli Core või Speciale, ent mudelirivi tippu ehib jätkuvalt Veloce. Esimesel juhul saab mudel esirataste vahele 115 kilovatise elektrimootori, mis oma 260 njuutonmeetriga võimaldab sajani kiirendamist 9 sekundiga ning suurimat kiirust 150 km/h. Velocel kasvavad numbrid tervelt 207 kilovati ja 345 njuutonmeetrini, mis tagavad sajani kiirendamise 5,9 sekundiga ja tippkiiruse 200 km/h. Elektrit hoiustavad mõlemad mudelid 54-kilovatt-tunnises akus, mis keskmise lubatud tarbimise juures 16 kWh/100km, võimaldavad akutäiega sõita veidi üle 300 kilomeetri. Kiireimas võimalikus kiirlaadijas saab 100 kilovatiga aku põhiosa laetud vähem kui poole tunniga.
Testitud demoauto puhul saime meie seekord testida terve valiku kõige lahjemat Juniorit ehk 100-kilovatise 1,2-liitrisega esiveolist valikut, mis oma tehniliste andmete poolest küllalt sarnane osade varasemalt testitud Stellantise grupi liikuritega. Nagu tehniliste andmete põhjal arvata ka võib, siis tegelikult sellel usinal kolmesilindrilisel igapäevase tarbimise puhul jõudlust ühe kompaktse linnamaasturi jaoks puudu ei jää. Minekut on linnakiiruste piires piisavalt, mootor reageerib pedaalimistele rahulikult, aeglastel kiirustel suudab kulgeda masin täiselektriliseltki ning kiirused kasvavad pöörete ülemise otsa poole jõudes mõistliku tempoga. Küll aga ei saa seda jõudlust pidada piisavaks Alfa Romeo logo kandmiseks. Tõsi, Alfa Romeo üleüldine võlu pole küll kunagi vaid jõuallika najal seisnud, ent Stellantise kolmesilindrilisest seda Peugeot’likkust välja suruda suudetud pole ning Alfa tuntavat sportlikku iseloomu Juniori jõuallikas kahjuks ei esinda. Samas õnneks pole Alfa seda emotsionaalsust ka sünteetiliste elementidega võimendanud. Veoskeemilt saab Junior oma 230 njuutonmeetrit ka libedal asfaldil läbivalt esiveoga kenasti edasi liikumisse kantud ning 6-käiguline automaat tähtsustab läbivalt sujuvust üle kiiruse, mille tulemusel viimase opereerimine küll sujuv, ent küllalt emotsioonitu, olles igati sobiv igapäevase linnaauto komplekti. Sõidurežiimideks on mudelil eelkäijatelt tuttavad D, N ja A ehk Dynamic, Natural ja Advanced Efficiency. Hübriidsüsteemi puhul on sisepõlemismootori käivitumisi tunda, ent tervikuna opereerib lahendus küllalt sujuvalt.
Vedrustuse on Alfa Juniorile arendanud küllalt jäiga, ent üllatavalt kvaliteetse summutamisega, mille tulemusel on kõike teel toimuvat läbivalt hästi tunda, ent samas ei möödu ka suuremad löökaugud või kõrgemad künnised üleliia reisijaid põrutavalt või väsitavalt. Jällegi annab iseloomu paralleele tõmmata Pegueot 2008-ga, kuid seljuhul veidi enam positiivsest vaatevinklist, sest vedrustus sellisel kujul tegelikult Juniorile kui Alfa Romeole sobib ning samaaegselt ilmselgelt peugeot’likku muljet Junior esmapilgul ei jäta. Kerekaldumisi esineb aga tunnetusliku jäikuse kohta mõlemal teljel oodatust rohkem, kuid üleliia ujuvaks masin ka manipuleerides õnneks ei muutu. Mõistagi dünaamilisi radasid Junior tervikuna ette võtma ei kutsu, kuid kergematel kõrvalteedel annab temaga looklevusi nautida küll ja rahulikult piire otsides käitub ta küllalt ettearvatavalt ja konkreetselt. Võibolla et isegi natukene kvaliteetsemalt kui kontsernivennased. Roolimine on pigem kerge, kuid keskpärase täpsusega, mis kiireid kurve esimese hooga ette võtma ei kutsu, kuid samas häirivalt digitaalset tunnet ka autost ei jäta.
Nähtavus on olenemata Juniori kokpililikust salongist igal suunal ning kõikidest peeglitest väga hea ja gabariidid juhikohalt ka küllalt hästi tajutavad. Kitsamates oludes toetab head 10,5-meetrise pöörderaadiusega füüsilist manööverdatavust tahavaatekaamera, mis oma igati selge pildiga oskab nähtut salvestades ka ortofotoliku kuvandi auto ümbrusest ekraanile luua. Müra osas jõuab küll salongi veidi nii rehvi- kui tuulemüra, kuid üldine seis on tegelikult oodatust vaiksem.
Juniori juhiabiliste hulgas on keskpärase valgustavusega automaatsed maatiks-kaugtuled, pimenurkade andurid, automaatne hädapidurdamine, adaptiivne püsikiirusehoidja kiiruspiirikuga, sõidurea abiline, mis pendeldab pahaselt joonte vahel, liiklusmärkide tuvastamine, parkimisandurid ja kvaliteetne tahavaatekaamera.





































Olenemata sellest, et Stellantise maitse on Juniorit arendades proovitud kaugele polstrite taha ära peita, jääb tervikuna Alfa logo kasutamine sellisel liikuril siiski veidi küsitavaks sammuks. Jah, Peugeot juurtega rahva-Alfa pakub küll silmapaistvat välisilmet, omapärast salongi ja tuttavat kasutajakogemust, kuid Alfa Romeo sisu selle edeva visuaali taustal kuigi palju kahjuks pole ning keskmisest entusiastlikumate autohuviliste jaoks lisab see logo kasutamine ka kergelt eemaletõukava alatooni. Sõiduomaduste poolest Alfa Romeo fännidel Juniorist midagi erilist otsida ei tasu, kuid ühe kompaktse krossoveri kohta liigub ta kiiruspiirangute ulatuses läbivalt küllalt mugavalt ja kvaliteetselt ning linnaliikurit otsides masinat tegelikult valikust välja ei tasu jätta.
Olenemata sellest, et Stellantise maitse on Juniorit arendades proovitud kaugele polstrite taha ära peita, jääb tervikuna Alfa logo kasutamine sellisel liikuril siiski veidi küsitavaks sammuks. Jah, Peugeot juurtega rahva-Alfa pakub küll silmapaistvat välisilmet, omapärast salongi ja tuttavat kasutajakogemust, kuid Alfa Romeo sisu selle edeva visuaali taustal kuigi palju kahjuks pole ning keskmisest entusiastlikumate autohuviliste jaoks lisab see logo kasutamine ka kergelt eemaletõukava alatooni. Sõiduomaduste poolest Alfa Romeo fännidel Juniorist midagi erilist otsida ei tasu, kuid ühe kompaktse krossoveri kohta liigub ta kiiruspiirangute ulatuses läbivalt küllalt mugavalt ja kvaliteetselt ning linnaliikurit otsides masinat tegelikult valikust välja ei tasu jätta.
Hind alates: 29 990 €
Testitud mudeli info:
∼38 000 €
Bensiin (MHEV)
1.2 l I3
100 kW
5 l/100km
Esivedu
6-käiguline automaat
Max 206 km/h
0 – 100 km/h: 8.9 sec